Vana Testamendi rituaalid olid tüübid ja varjud; suunates inimesi tulevasele Uue Testamendi reaalsusele, mis on leitud päästvas suhtes Jeesuse Kristusega
Heebrealaste kirjutaja näitab nüüd oma lugejatele, kuidas Vana Lepingu või Vana Testamendi rituaalid olid ainult Jeesuse Kristuse Uue Lepingu või Uue Testamendi reaalsuse tüübid ja varjud - Siis olid tõepoolest, isegi esimeses lepingus jumalateenistuse ja maise pühapaiga korraldused. Sest valmistati telk: esimene osa, milles olid lambialus, laud ja näituseleib, mida nimetatakse pühakojaks; ja teise loori taga telgi osa, mida nimetatakse kõigi pühaks ja millel kuldne suitsutoru ja lepingulaeg olid igast küljest kaetud kullaga, milles kuldne pott oli mannaga, Aaroni vardaga see budded ja lepingu tahvlid; ja selle kohal olid au keerubid, kes varjutasid halastuse istet. Nendest asjadest ei saa me nüüd üksikasjalikult rääkida. Kui need asjad olid selleks ette valmistatud, läksid preestrid alati jumalateenistusi tehes telgi esimesse ossa. Kuid teise ossa läks ülempreester üks kord aastas üksi, ilma vereta, mida ta pakkus enda ja teadmatuses tehtud inimeste pattude eest; Püha Vaim osutab sellele, et tee kõigi pühimasse ei olnud veel ilmnenud, kui esimene telk veel seisis. See oli sümboolne praeguseks ajaks, mil pakutakse nii kingitusi kui ka ohvreid, mis ei saa teenistuse teinud inimest südametunnistuse osas täiuslikuks muuta - muret tunda ainult toitude ja jookide, erinevate pesemiste ja lihalike talituste üle, mis on kehtestatud kuni reformatsiooni ajani. " (Heebrealased 9: 1-10)
Telk oli püha või püha koht; eraldatud Jumala kohaloleku jaoks. Jumal oli neile öelnud XNUMX. Moosese raamatus - "Ja las nad teevad mind pühakojaks, et ma saaksin nende keskel elada." (25. Moosese 8: XNUMX)
Lambikell oli menora, mis oli kujundatud õitsva mandlipuu järgi, mis pakkus valgust pühas kohas teeninud preestritele. See sümboliseeris Kristust, kes oli tõeline valgus, kes pidi maailma tulema. (25. Moosese 31: XNUMX)
Leib ehk “kohaloleku leib” koosnes kaheteistkümnest leivapätsist, mis asetati Püha platsi põhjaküljele lauale. See leib "tunnistas" sümboolselt, et Iisraeli kaksteist hõimu hoiti pidevalt Jumala hoole all. See sümboliseeris ka Jeesust, kes oli taevast tulnud leib. (25. Moosese 30: XNUMX)
Kuldne suitsutoru oli anum, kuhu viidi viirukid kuldsele altarile Issanda ette. Preester täitis suitsutoru põletusohvri püha tulest saadud elusa kivisöega, kandis selle pühamusse ja viskas seejärel viiruki põlevate söe peale. Viirukialt sümboliseeris Kristust kui meie eestpalvetajat Jumala ees. (30. Moosese 1: XNUMX)
Lepingulaegaks oli puidust karp, mis oli seest ja väljast kaetud kullaga ning mis sisaldas seadustahvleid (kümme käsku), kuldset potti mannaga ja Aaroni varda, mis pungas. Laeka kate oli nn halastuse koht, kus toimus lepitus. MacArthur kirjutab: „Shekina hiilgepilve laeva kohal ja seaduses olevate tahvlite vahel laeva sees oli verega üle puistatud kate. Ohverduste veri seisis Jumala ja Jumala rikutud seaduse vahel. "
Uuenduse aeg saabus siis, kui Jeesus suri ja valas oma verd meie pattude eest. Kuni selle ajani läks Jumal ainult meie pattudest üle. Vana Testamendi raames pakutud erinevate loomade verest ei piisanud patu kõrvaldamiseks.
Tänapäeval tehakse meid õigeks ainult Jumalaga või õigustatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Roomlased õpetavad meid - „Kuid nüüd ilmneb Jumala õigus peale seaduse, mida tõendavad Seadus ja prohvetid, isegi Jumala õigus, usu kaudu Jeesusesse Kristusesse kõigile ja kõigile, kes usuvad. Sest pole vahet; sest kõik on pattu teinud ja jäävad alla Jumala kirkusele, olles vabalt õigustatud Tema armu läbi lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud oma vere kaudu, usu kaudu lepituseks, et näidata oma õigust, sest oma sallivus oli Jumal möödunud varem tehtud pattudest, et näidata praegu oma õigust, et ta võiks olla õiglane ja õigustada seda, kes usub Jeesusesse. " (Roomlased 3: 21-26)
Viited:
MacArthur, John. MacArthuri uurimispiibel. Wheaton: Crossway, 2010.
Pfeiffer, Charles F., Howard Vos ja John Rea, toim. Wycliffe piiblisõnastik. Peabody: Hendrickson, 1975.
Scofield, CI The Scofield Study Bible. New York: Oxford University Press, 2002.